Kõik algas sellest, et traktoril jõudis kätte tavapärane https://taure.ee/hooldus/.

Mehed alustasid hooldusega ning traktoriomaniku suureks üllatuseks leidsid kapoti alt linnupesa viie tibukesega. Seda see linavästrik siis jooksiski mööda küüslaugupõldu pidevalt kaasa. Meie veel imestasime, et no on traktorihuviline.

Traktoril said kõik vajalikud tuled ja viled vahetatud. Töö oli kiire ja korralik. No tore, aga mis pesaga teeme?!? Eks linavästrikud olid iga päev veidi traktoriga põllul kaasa sõitnud, aga nüüd seda enam teha ei saanud, sest ees ootas suurem töö. Linnupojad oleks kuumas ära küpsenud. Ime, et seal üldse elu veel käis.

 Otsustasime tõsta pesa traktorist välja ja panna kuuri katusele varjulisse kohta. Ehk leiab linnuema pojukesed üles. Traktor tegi päev läbi hoolsalt tööd. Kodus tagasi ning linavästrikud lendavad ikka kapoti alla. Ei jäänudki muud üle kui toimetada pesa ka traktorisse tagasi. Ei saa ju lapsukesi ilma kodu ja toiduta jätta. Kõigile sobis. Linnukesed toitsid oma poegi edasi. Nii kestis see pesaga sebimine mitu päeva.

 Kuni ühel hommikul vaja jälle traktoriga sõitma minna. Tavapärane protseduur,

Kapott lahti ja ..... üks linnuke juba uudistab kapoti all ringi, teised veel pesas. Pesa sai tõstetud ettevaatlikult puuhunnikule ja rahule jäetud. Peagi olid kõik kadunud.

Mis neist edasi sai? Meie ei tea, aga vähemalt tegime kõik, et nad end hästi tunneksid.

Linavästrikud toimetavad hoovi peal edasi ja veel mitu pääsukestepaari ka, kes järeltulijaid kasvatavad. Putukaid-mutukaid jätkub kõigile.

Mõnus maaelu!